Åsa Simma
Mu eidde bođii dakkár veagas, dat máhtii hui boares muitalusaid. Go lean maŋŋil lohkan Anders Fjellnera ja beaivvi nieidda birra, eai lean muitalusat apmasat. Dat mu eidde leai maid dakkár, ahte son niegadii hui olu. Son dulkui nieguid. Niegut sáhttet leat hui ipmasat muhtumin, don oainnát govaid. Dát lea mu hui olu váikkuhan. Danin mon barggan maid teáhteris – mu miellagovahallan leai biebmun juo mánnán.
Dieđát, mon lean šaddan bajás diekkár áiggis, mon in máhttán ruoŧagiela, dat gávdnoi dušše okta tv-kanála, ii gávdnon mihkkege mii gilvohalai mu áiggiin. Dat ledje beare dat muitalusat, dat šadde dehálaččat. Muhto dan maid mon muittán, muitalusaid gulai eanet čakčat ja dálvet. Daid ii gullan nu olu giđđat ja geasset, oainnát dalle leat nu olu iežá barggut ja dat lea áidna oanehis čuvges áigi mii mis lea.
Mu mielas árbevirolaš muitalusain lea juoga duogášoahppu ja sisdoallu. Go don muitalat juoidá das ferte leat sensmorála, go don gilvvát dan mánáide ja nuoraide – de dat sámi filosofiija eallá. Stálumuitalusat, dat ledje dat dábálaš muitalusat. Don balat stálus ja danin don muittát daid.
Go lean rávásmuvvan lean fuomášan ahte sápmelaš lea unni, muhto dat máhttá ja dovdá luonddu. Ja stállu ii ipmir maidege luonddus ja sápmelaš skelbmoša, fille ja doalvvuha stálu. Go skelbmoša sáhttá gomihit dan stálu. Diet lea maid dat min filosofiija. Mis lea hui imas leaikkastallanvuohki jus nu dadjá, ja min imas humor lea maid báidnan daid muitalusaid.
Go muitalusat leat čállon girjái, lea min muitalanvierru veháš billašuvvan. Mon in meidne ahte mii eat galgga girjjiid čállit, muhto dat muitaleapmi! Dat máidnasat! Muitit daid. Mon in leat lohkan girjji, mon lean muitalan maid mon lean gullan ja de šaddá mu ovddasvástadus addit daid viiddáseappot. Mu mielas mii maid galgat hutkat ođđa muitalusaid. Muitaleapmi lea leamaš hui áigeguovdil, sápmelaččat leat ráhkadan muitalusaid mat gusket daid dáhpahusaide, mat easka leat geavvan.
Galggalivččiimet feara makkár muitalusaid muitalit vaikko goas! Mis lea okta muitalus maid eidde muitalii. Dat dáhpahuvai 70-logus. Eidde leai vázzime go mierkkádii ja de gullá ealu su birra. Gaččat spohkke ja skille. Eidde váldá niibbi ja gurasta dan ealu badjel. Ja eidde dat gal lasihii veháš – go niibi gahčai eatnamii mierká čilgii. Imas leai ahte ealus ledje hui olu gabba miesit. Mii oiniimet daid gabba misiid, son leai ožžon daid hálddis.
Dat lea šaddan dakkár muitalus maid lean mánáide olu muitalan ja mu bárdni Daga lea dál hui olu bargan dainna. Deavddde, deavdde, deavdde feara maid dasa! Nu mon lean su nevvon. Luoitte muitalusaid iežat sisa. Diet lea maid dat mii addá dutnje vejolašvuođa muddet ja hervet dan muitalusa. Jus dat gávdno du siste, iige beare oaivvis.
Dat identiteahta ja oadjebašvuohta sámi servodagas, váilo hui olu, dainna ferte bargat, dat giella maid dahká ahte du váibmu rahpasa, dat gullevašvuohta, ahte don gulat dan sámivuhtii. Ahte mii leat okta álbmot, diesa mii eat leat vel ollen. Mii fertet jurddašisgoahtit ahte mii leat okta álbmot, mii leat oktanaga seammá álbmot. Dat mii lea nu fiinnis máidnasiiguin lea ahte dat gávdnojit juohke sajis, miehtá Sámi, nugo mii gávdnot.
Mu eidde muitalii ahte gaskkas lea dahkan soahpamusa sámiiguin – sápmelaš ii dárbbaš go ovtta dolladihku ja gaskkas lea lohpidan ahte son buollá dainna. Diet unna muitalus, manin sámiin ja gaskasis lea soahpamus. Eidde muitalii dan golbma minuhtas, ja dan ládje čájehii manin diet lea bassi, manin diet lea dehálaš. Ja nu de álggát mánnán juo hutkat iežat siste muitalusaid.
Åsa Simma
”Vi har haft ett skriftspråk under väldigt kort tid. Våra berättelser finns inte i ett bibliotek, i en bok, på svart text och vitt papper. Våra berättelser lever genom de som berättar. Jag har rätt att lägga min egen krydda i berättelsen. Min mamma kanske tycker att bäcken är viktig, men jag tycker kanske stenen är viktigare än bäcken. I det traditionella berättandet har jag rätt att färga berättelsen.”